Pühapäev, 14. september 2008

PURAVIKU SEPIKODA




12. september oli koolis matkapäev. Meie klass valis matkasihiks Puraviku Sepikoja Valtu külas. Valtusse minnes või sealt tulles, ikka püüab pilku ilus puraviku tuulik-veski endises Mitshuka õunaaias. Sel suvel riputati ka tiivad külge, mis andis vaatele palju väärtust juurde.
Algul mõeldud läbi metsa mineku mõte jäi teostamata, kuna vihmade tõttu on mets märg ja porine. Jalutasime siis mööda kergteed, keerasime esimesest väravast õunaaeda. Et aega parajaks teha tegime kuuseheki ääres väikese klassi moosi - saia peatuse (selgus, et mõnel on moos söödud, mõnele oli moos liiga magus, mõni ise ei saanudki maitsta - purk juba pestud...). Järgmine peatus - teeäärsed metsikud alõtshad, degusteerisime. Siis hakkas vihma tibutama ja tuuliku juurde jõudes sadas juba rohkem. Viisakate inimestena me sisse ei astunud, kuna peremehi ei paistnud kohal olevat, ootasime katuseräästa all, millest palju kasu küll polnud - saime veidike märjaks.
Aga üsna pea saabus väikebuss, küljel kiri www.veskisepad.ee - peremehed saabusid. Kutsuti sisse, saime tule ääres sooja. Sepad Harri ja Lauri tutvustasid oma tööd, saime ka ise haamrit proovida, kõik, kes soovisid - Markus, Siim, Sven, Tannar, Kevin ja ainsa julge tüdrukuna Liisi - niiviisi valmiski meie klassi õnnenael. Siis tutvustati meile ka hoonet, lubati ronida lausa kõige kõrgemale korrusele (üldse 7 korrust ning 19 m kõrge). Oli põnev alla vaadata, kaugusse ka. Kes kõrgust pelgas, viimasele korrusele ei tulnud. Lõpuks uudistasime , milliseid esemeid on ülde võimalik sepistada - alates naelast kuni raudaiani välja. Kõik esemed olid väga ilusad ja ahvatlesid ostma, poisid küsisid muidugi, mis nuga või mõõk maksavad, aga rahalised võimalused lubasid soetada vaid mõne naela (a´10 krooni).
Aga sepad olid profid ja vastuvõtt väga meeldiv, kõigil oli huvitav. Muide, sepp Harri on Valtu kooli vilistlane, lõpetas aastal 1988.
Asusime koduteele, vihm oli järele jäänud. Markuse, Andrease ja Robertiga jätsime head aega õunaaia väravas, nemad kõndisid Valtu külla, teistega matkasime Kaerepere poole tagasi. Puhkasime veidi jalgu teeäärsel pingil ja edasi. Siis aga juhtus see, mis ilusale päevale halva punkti pani. Viimaselt fotolt on näha, kes äkitselt jooksu pistsid ning hüvasti jätmata omapead kodu poole kiirustasid. Oli ikka suur ajavõit, oma 10 minutit. Aga asi pole selles. Inetu on see, et kui koos minnakse, siis ka koos tullakse. Ja oleks võinud ju õpetajale öelda või küsida. Sander ja Sven siiski ootasid teeristis ja saime head nädalavahetust soovida, see on pehmendav asjaolu. Olen väga nördinud Vallo, Villemi ja Siimu üle. Nii lihtsalt ei tehta. Mis siis saab, kui me kusagile koos läheme ja osad võtavad lihtsalt pähe järsku omapead koju tulla, ilma kellelegi ütlemata. Jah, olime peaaegu kodu lähedal, mis siis, asi on põhimõttes ja elementaarses viisakuses. Kas peaksin siis õpetajana olema õnnelik, et kuus õpilast matka normaalselt lõpuni käisid?

2 kommentaari:

Grete ütles ...

Tore matk oli, :)

Tannar ütles ...

suht lahe jah
sepikojas oli lahe n aela teha